Usaldusväärsele täiskasvanule rääkimine

Kuidas aidata lapsel kiusamisest täiskasvanule rääkida?

Lühidalt

Kui teie lapsega või mõne teise lapsega juhtub midagi halba, on õige samm rääkida täiskasvanule, kes aitab. Lapsed peavad ära tundma, mis pole okei, teadma, et abi palumine pole kaebamine, omama oma turvalisi täiskasvanuid ja oskama seda selgelt öelda. Loos „Julgus rääkida“ harjutab teie laps seda kangelasena. Kuid sellega peavad alati tegelema täiskasvanud.

Ei tea, milline teema? Juhend vanuse järgi →

Poiss võlukirjakogus räägib lahkele õpetajale, mis toimub; õpetaja laskub põlvili, et kuulata, ja poisi kõrval istub sidemega kõrvaga rebasepoeg.

Mida teie laps harjutab

Oskus

Ära tunda, et midagi pole õigesti, ja rääkida täiskasvanule, keda usaldan; seista kellegi teise eest, kui see on ohutu. Abi palumine pole kaebamine.

Mida lugu teeb ise — teil pole vaja midagi teha

Alguses kangelane vaikib, siis läheb täiskasvanu juurde, keda usaldab — ja täiskasvanu loos tegutseb. Kiusamist ei näidata kunagi kui „kahe tüli“ ja kedagi ei sunnita leppima. Lõpus ütleb kangelane, kellele ta kodus või koolis räägiks.

Viis sammu, mida teie laps harjutab

  1. Tunne ära, mis pole okei

    Kui miski kordub, teeb haiget või tekitab kõhus halva tunde.

  2. Abi palumine pole kaebamine

    Kaebamine = tahan, et keegi pahandusse satuks. Abi palumine = tahan, et keegi oleks turvaliselt.

  3. Minu turvalised täiskasvanud

    Vähemalt kolm inimest, kellele saan rääkida: kodus, koolis ja veel üks.

  4. Ütle see selgelt

    Mis juhtus, kes, kus ja millal. „Vahetunnis võtab üks poiss mu võileiva ja tõukab mind.“

  5. Kui see ei aita, räägi kellelegi teisele

    Kui esimene täiskasvanu ei aita, proovi teist. Ära anna alla.

Kuidas lugu seda näitab

Kuningriigis teeb keegi pidevalt nalja ühe väikese olendi üle. Alguses kangelane vaikib — siis leiab julgust minna täiskasvanu juurde. Me ei näita kunagi kiusamist kui „kahe poole tüli“ ega sunni kunagi kedagi leppima.

  1. 1 · Avasta

    Kangelane näeb, kuidas keegi rebasepoja üle nalja teeb. Ta ei ütle midagi, sest ei taha „kaevata“. Mentor näitab talle erinevust.

  2. 2 · Proovi

    Teie laps valib kangelase turvalised täiskasvanud ja mõtleb täpselt välja, mida öelda. Kangelane läheb esimese juurde.

  3. 3 · Õpeta

    Esimesel täiskasvanul pole aega — kangelane proovib teist. Siis näitab kangelane sõbrale, kuidas seda teha.

Samm päris ellu

Viimane lehekülg: kangelane räägib õpetajale, mis vahetundides toimub — lühidalt ja selgelt.

Kui teie last kiusatakse: mida kohe teha

  1. Kuulake, uskuge teda ja öelge, et ta tegi õigesti, kui teile rääkis.
  2. Pange kirja, mis juhtus, millal ja kus — last üle kuulamata.
  3. Võtke ühendust klassijuhataja või kooli juhtkonnaga ja leppige kokku konkreetsed sammud.
  4. Ärge astuge ilma plaanita vastasseisu teiste laste ega nende vanematega.
  5. Küsige nõu: lasteabi telefon 116 111 (Slovakkia, Tšehhi, Saksamaa, Poola, Ungari); Ühendkuningriigis Childline 0800 1111 või NSPCC täiskasvanute abitelefon 0808 800 5000. Hädaolukorras helistage 112 (Ühendkuningriigis 999).

Vanuse järgi

3–5 aastat
Areng
Kiusamine on selles vanuses liiga keeruline teema; piisab reeglist „kui miski teeb haiget või hirmutab, räägin täiskasvanule“.
Loos
Lihtne „Kui miski teeb haiget või ma kardan, räägin emale, isale või õpetajale.“
6–8 aastat
Areng
Tugev õiglus- ja reeglitunne; aitab eristada kaebamist abi saamisest. Kui last kiusatakse, tegeleb sellega täiskasvanu. Turiel 1983
Loos
Kaebamise ja abi palumise erinevus; turvaliste täiskasvanute nimekiri.
9–11 aastat
Areng
Grupp on võtmetähtsusega ja igal lapsel on selles roll; kogu gruppi hõlmavaid programme (KiVa) uuriti just 4.–6. klassis. Salmivalli et al. 1996⁠; Kärnä et al. 2011
Loos
Kiusamine sõpruskondades ja vestlustes; kellegi eest seismine, kui see on ohutu, ja alati täiskasvanule rääkimine.
12–14 aastat
Areng
Äärmiselt tundlik selle suhtes, kuidas teised teda näevad; internetis haiget saamine muutub sagedasemaks. Aitavad konfidentsiaalsed viisid kellelegi rääkida. Somerville 2013
Loos
Eakaaslaste surve, internetis kahju saamine; kuidas kellelegi konfidentsiaalselt rääkida ja kuhu helistada.

Millele me tugineme

Lähenemine

Pealtvaatajad on võtmetähtsusega: kui eakaaslased sekkuvad ohutult (toovad täiskasvanu, viivad kiusatava eemale, keelduvad kaasa tegemast), lõpeb kiusamine sageli ja ennetusprogrammid muudavad lapsed sekkumiseks valmimaks. Kuid vastutus olukorra lahendamise eest on alati täiskasvanutel.

Kui tugevalt uuringud seda lähenemist toetavad: mõõdukalt

Hinnang puudutab lähenemist, mitte meie koomiksit — koomiksit ennast pole veel teaduslikult testitud.

Mida ütlevad uuringud

  1. Koolide mänguväljakutel tehtud vaatlustes olid eakaaslased kohal 88% kiusamisjuhtumitest; nad sekkusid 19% neist ja 57% sekkumistest lõpetas kiusamise.

    loomulik vaatlus · kooliõpilased · eakaaslaste sekkumised · Hawkins et al. 2001

  2. Kooliprogrammid suurendasid pealtvaatajate valmisolekut sekkuda (g = 0,20; noorematel lastel 0,14); mõju empaatiale ei tuvastatud.

    metaanalüüs · 12 programmi · pealtvaatajate sekkumine · Polanin et al. 2012

  3. Kiusamine on grupiprotsess: lisaks lapsele, kes haiget teeb, ja kiusatavale on rollid ka neil, kes kaasa löövad, ergutavad, pealt vaatavad või kaitsevad.

    osalejarollide alusuuring · Salmivalli et al. 1996

  4. Kogu grupiga töötav programm KiVa mõjutas Soomes 4.–6. klassis 7 tulemust 11-st; väljaspool Soomet on tulemused erinevad (Walesis tõestatud mõju puudub, Hollandis mõju on).

    suur hindamine · 78 kooli, 8237 last; kordusuuringud Walesis ja Hollandis · Kärnä et al. 2011⁠; Axford et al. 2020⁠; Huitsing et al. 2020

  5. Automaatseid „nulltolerantsi“ karistusi andmed ei toeta — seepärast ei lahenda meie lugudes kiusamist karistus, vaid täiskasvanu, kes tegutseb.

    tõendite ülevaade (American Psychological Association) · APA 2008⁠; Olweus 2013

Mida me sel teemal ei luba

Et koomiks lõpetab kiusamise või avastab selle. Kooliprogrammid vähendavad seda tagasihoidlikult ja mitte igal pool võrdselt; selle lahendamine on täiskasvanute ülesanne.

Peamised allikad

  1. Hawkins, D. L., Pepler, D. J., & Craig, W. M. (2001). Naturalistic observations of peer interventions in bullying. Social Development, 10(4), 512–527. doi.org/10.1111/1467-9507.00178 abstract
  2. Polanin, J. R., Espelage, D. L., & Pigott, T. D. (2012). A meta-analysis of school-based bullying prevention programs' effects on bystander intervention behavior. School Psychology Review, 41(1), 47–65. doi.org/10.1080/02796015.2012.12087375 abstract
  3. Salmivalli, C., Lagerspetz, K., Björkqvist, K., Österman, K., & Kaukiainen, A. (1996). Bullying as a group process: Participant roles and their relations to social status within the group. Aggressive Behavior, 22(1), 1–15. doi.org/10.1002/(SICI)1098-2337(1996)22:1<1::AID-AB1>3.0.CO;2-T metadata
  4. Kärnä, A., Voeten, M., Little, T. D., Poskiparta, E., Kaljonen, A., & Salmivalli, C. (2011). A large-scale evaluation of the KiVa antibullying program: Grades 4–6. Child Development, 82(1), 311–330. doi.org/10.1111/j.1467-8624.2010.01557.x abstract
  5. Olweus, D. (2013). School bullying: Development and some important challenges. Annual Review of Clinical Psychology, 9, 751–780. doi.org/10.1146/annurev-clinpsy-050212-185516 abstract
  6. APA Zero Tolerance Task Force (2008). Are zero tolerance policies effective in the schools? An evidentiary review and recommendations. American Psychologist, 63(9), 852–862. doi.org/10.1037/0003-066x.63.9.852 abstract
  7. Axford, N., et al. (2020). The effectiveness of the KiVa bullying prevention program in Wales, UK. Prevention Science, 21(5), 615–626. doi.org/10.1007/s11121-020-01103-9 abstract
  8. Huitsing, G., et al. (2020). A large-scale replication of the effectiveness of the KiVa antibullying program: An RCT in the Netherlands. Prevention Science, 21(5), 627–638. doi.org/10.1007/s11121-020-01116-4 abstract
  9. Turiel, E. (1983). The development of social knowledge: Morality and convention. Cambridge University Press. metadata
  10. Somerville, L. H. (2013). The teenage brain: Sensitivity to social evaluation. Current Directions in Psychological Science, 22(2), 121–127. doi.org/10.1177/0963721413476512 metadata
  • kokkuvõte kokkuvõte või täistekst loetud
  • metaandmed bibliograafilised andmed kontrollitud
  • asutus asutuse ametlik dokument

Kes selle koostas ja millal

Koostanud Ink & Brave'i toimetus meie tõendusbaasi põhjal (allikaid kontrollitud 8. novembril 2026, viimati uuendatud 9. novembril 2026).

Kuidas me allikaid kontrollime Kõik allikad

Boonus, mitte kodutöö

Kui tuju on

  • Kui teie laps teile midagi räägib, kuulake kõigepealt ja öelge aitäh. Lahendused võivad tulla hiljem.
  • Küsige, millised täiskasvanud on tema Kangelasekaardil — kui ta tahab jagada.

Kui koomiksist ei piisa

  • Alati, kui on tegu haiget tegemise, ähvardamise või väljapressimisega või hirmuga kooli minna — koomiks ei asenda kooli ja täiskasvanute tegutsemist.
  • Kui teie laps on muutunud, on kurb, ei maga või tal on füüsilised kaebused, rääkige lastearsti või perearsti või psühholoogiga.

Vajate kohe abi? Kui keegi on ohus, helistage kohalikule hädaabinumbrile — EL-is 112, Ühendkuningriigis 999, USA-s ja Kanadas 911, Austraalias 000. Laste ja vanemate abitelefonid riikide kaupa

Korduma kippuvad küsimused

Kas koomiks lõpetab kiusamise?

Ei. Koomiks aitab teie lapsel harjutada, kuidas rääkida täiskasvanule, mis toimub. Kiusamisega peavad tegelema täiskasvanud — kool ja vanemad.

Kas te ei õpeta lapsi kaebama?

Ei. Õpetame, et kui miski häirib sind või kedagi teist, võid abi paluda — sul pole vaja tõendeid ega kõike täiuslikult selgitada. Abi palumine nõuab julgust.

Mis siis, kui mu laps kirjutab loo loomise ajal, et temaga juhtub midagi?

Meie meeskonna liige vaatab selle üle ja kui see on ohutu ja aitaks, võtame teiega ühendust. Teie laps näeb alati oma riigi lasteabi telefoni numbrit.

Lugemist lapsevanematele

  • Artikkel valmimisel Kuidas aidata lapsel teiste eest seista?
  • Artikkel valmimisel Kuidas ära tunda, et teie last kiusatakse — ja mida teha? (tundlik teema)
  • Artikkel valmimisel Kuidas rääkida lapsega tema kehast ning headest ja halbadest saladustest (tundlik teema)
  • Artikkel valmimisel Mida teha, kui laps räägib teile midagi tõsist? (tundlik teema)
Isikupärastatud lugu

Isikupärastatud raamat: Julgus rääkida

Isikupärastatud raamat sellel teemal — lugu hinnaga 9,90 € (1 lugu · 16 lehekülge) või terve seiklus hinnaga 24,90 € (3 lugu · 48 lehekülge), pildiraamatu või koomiksina. Kõigepealt tasuta kangelase joonistus.

Maailmad, kus teema on põimitud maailma seadusesse

Seotud